...ei tasu kihlavedada, kui ei tea millega tegemist; on tänane õppetund. Ma pole oma parimatel aegadel ka nii rasket rada läbinud, kui seda oli Jõelähtme "matkasõit 47 km". Õigupoolest ega läbinudki.
Äsja kolinuna oli mul raskusi asjade leidmisega hommikul. Teadsin, et mul on kuskil suur purk spordijoogi pulbrit, aga ei leidnud. Sama geelide ja tablettidega. Nii ma siis startisin suure veepudeliga! Asfaldilõigul suutsin isegi konkurentsis püsida. Järgnevalt panime seltskonnaga kahest kohast valesti. Ja siis algas singlitekogumik. Alguses arvasin, et see on päris lahe- aga ainult mõõdukalt. Esimeses teeninduspunktis mul veel polnud poolelijätmise mõtet. Oli küll raske- singel, singli otsas, aga kannatas ära. Edasi singlid jätkusid ja tuli kaks täiesti vertikaalset paekivi klindi tõusu, kus ei saanud isegi ratast mitte lükata, vaid tuli see selga võtta. Sellest mulle aitas. Kuna ma oli järjekordselt keset metsa paari omasugusega, siis kollektiivselt kannatasime edasi seda singeldamist. Väsimusest oli kohati selline tunne, et ei mahu kahe puuvahelt enam läbi. Lisandus üha rohkem ka poriseid mudaauke. Minu spidokas valetas ja läbitud kilometraazist puudus mul igasugune aimdus. Teise teeninduspunkti jõudes oli mul lootus, et lõpuni jääb nii ca 7-8 kilomeetrit, ideaalis 5 mille ma siis oleks ära kannatanud. Tõde oli 18!!! Sõidetud oli 29 ja sellest mulle aitas. Kaks aastat olen rattast suure kaarega mööda käinud ja see oli liig mis liig mulle. Istusin sinna maha- sõin ja jõin ning jutustasin pikamaa meestega, kes olid veel täiesti elus. Ebanormaalsed! Telefoniga positsioneerisin ennast ära ja määrasin kõige otsema tee tagasi. Peterburi maanteele jõudes, olin pea Narvas :) Viis kilomeetrit sõtkusin hambad ristis totaalses vastutuules. Kiipi ära andes, ütlesin et heameelega maksan rajameistrile peale selle "matkaraja" eest. Selleks peab ikka hea kujutlusvõime olema, et sellist rada teha. Nii et kokku tuli 35 kilomeetrit. Kõige rohkem väsisid silmad ära. Kogu aeg pidi hästi tähelepanelik olema, et kuskile kivi, juurika, oksa otsa või auku ei sõida. Pidev jõllitmine. Õlad väsisid ära ratta kinnihoidmisest ja varbad muutusid kinga sees tuimaks. Tüüpilised hädad, mida tundsin taas üle pika aja. Nendega tuleb arvestada ja kannatada, võimalusel treenida. Parasjagu poriseks sai ka. Hea väljakutse oli täna niiöelda korteriinimesena porist ratast ja kingi-riideid küürida. Aga kahetseda pole midagi, sõita sai ikka täie raha eest. Kõrvemaa jooks olekski selline "lihtsalt ära käimise" üritus olnud, Ja sai ülevaate oma hetkeseisust, mis polegi nii väga lootusetu. Aga silmad valutavad hullumoodi hetkel, seega taastume esmapäevani, siis orienteerma ja teisipäeval pikem maantee ots ...