Kooliaasta algas ja mõnes mõttes hingasin kergendatult. Tekib mingi kindel rütm ja päevakava ning ei pea paanikas mõtlema mida teha ja kuidas aega sisustada. Puhata ei olnud võimalik ja ka tuju, kuid püüdsin võimalikult palju värskes õhus viibida- tegin trenni vaikselt ja sõelusin Perila talli vahet. Talli vahetus mõjus värskendavalt, kuigi logistika mõttes on see katastroof.
Nonii, ja tänaseks oleme esmasest shokist üle saanud ja see on enam- vähem kogu meid tundvale maailmale ka teatavaks tehtud, et isal on siis neljanda staadiumi vähk. Emotsioonid, mis sellega kaasas käisid olid mul seinast seina ja kunagi ei tea, mis nüüd tuleb!? Diagnoosi teadasaamine võttis ikka alguses päris tummaks. Meil on 21. sajand ja e-riik ja kõrgtehnoloogia ja bla-bla-bla... aga meditsiin on inimvaenulik. Eakas, kes käib vähemalt korra nädalas arsti juures, mis siis minusugustest saab, kes satuvad sinna kord mitme aasta jooksul ja siiski pean ravi ise etteütlema?? Uskumatu. Aga juuni oligi selline harjumise kuu, sest väliselt ei muutunud midagi. Isa oli suhteliselt elujaatav ja mul hakkas isegi enda pärast piinilik, kui ei viitsinud hommikuti jooksma minna, kuid tema oli alati terviserajal kohal :-). Juulis hakkas keemiaravi. Lisaks, sain juulis teate ka ühe oma tuttava naisterahva kohta, kes oli minust nii umbes 5 aastat vanem ja kellest jäi maha kaks last... Loobus võitlemast... Minul tekkis paanika ja kohutav hirm. Õhtuti kartsin magama jääda ja öösel ärkasin mitu korda üles. Hommikul tuli teha aga tööinimese nägu...ja ühel hetkel ei jaksanud enam- vasakus rindkeres olid kerged pisted, kuid ega see mind peatanud, ning suve kõige palavama ilmaga sõtkusin 51 km maantekat.
Kahekuulise ravi järel on isast järgi vaid vari. Viimasel korral olid verenäitajad nii kehvad, et ravikord lükkus edasi. Teda koju viies tekkis mul selline ahistatud tunne, et ma ei suutnud enam korralikult töölgi olla. Ema on mul aga uskumatu naine. Ta toimetab ennastunustavalt nii isaga kui ka minu tüdrukutega. Ja tal seda energiat jätkub. Minul ei ole täna enam jõudu, eriti suhtlemiseks ja olen pigem selline porisev. Õnneks pole mind unustatud ja hoolimata minu "mühaklikusest" ikkagi välja tiritud... Kuigi üritan natuke tempot maha võtta nii töökohustustes kui ka sportides, kuigi jah...eriti ei õnnestu. Ja närvid hakkavad ka alt vedama tasapisi. Aga edasi rõõmsamate teemadega ja edasine kajastus pärast pühapäevast sügisjooksu... kui ma selle läbi rooman.
Nonii, ja tänaseks oleme esmasest shokist üle saanud ja see on enam- vähem kogu meid tundvale maailmale ka teatavaks tehtud, et isal on siis neljanda staadiumi vähk. Emotsioonid, mis sellega kaasas käisid olid mul seinast seina ja kunagi ei tea, mis nüüd tuleb!? Diagnoosi teadasaamine võttis ikka alguses päris tummaks. Meil on 21. sajand ja e-riik ja kõrgtehnoloogia ja bla-bla-bla... aga meditsiin on inimvaenulik. Eakas, kes käib vähemalt korra nädalas arsti juures, mis siis minusugustest saab, kes satuvad sinna kord mitme aasta jooksul ja siiski pean ravi ise etteütlema?? Uskumatu. Aga juuni oligi selline harjumise kuu, sest väliselt ei muutunud midagi. Isa oli suhteliselt elujaatav ja mul hakkas isegi enda pärast piinilik, kui ei viitsinud hommikuti jooksma minna, kuid tema oli alati terviserajal kohal :-). Juulis hakkas keemiaravi. Lisaks, sain juulis teate ka ühe oma tuttava naisterahva kohta, kes oli minust nii umbes 5 aastat vanem ja kellest jäi maha kaks last... Loobus võitlemast... Minul tekkis paanika ja kohutav hirm. Õhtuti kartsin magama jääda ja öösel ärkasin mitu korda üles. Hommikul tuli teha aga tööinimese nägu...ja ühel hetkel ei jaksanud enam- vasakus rindkeres olid kerged pisted, kuid ega see mind peatanud, ning suve kõige palavama ilmaga sõtkusin 51 km maantekat.
Kahekuulise ravi järel on isast järgi vaid vari. Viimasel korral olid verenäitajad nii kehvad, et ravikord lükkus edasi. Teda koju viies tekkis mul selline ahistatud tunne, et ma ei suutnud enam korralikult töölgi olla. Ema on mul aga uskumatu naine. Ta toimetab ennastunustavalt nii isaga kui ka minu tüdrukutega. Ja tal seda energiat jätkub. Minul ei ole täna enam jõudu, eriti suhtlemiseks ja olen pigem selline porisev. Õnneks pole mind unustatud ja hoolimata minu "mühaklikusest" ikkagi välja tiritud... Kuigi üritan natuke tempot maha võtta nii töökohustustes kui ka sportides, kuigi jah...eriti ei õnnestu. Ja närvid hakkavad ka alt vedama tasapisi. Aga edasi rõõmsamate teemadega ja edasine kajastus pärast pühapäevast sügisjooksu... kui ma selle läbi rooman.
