Alustame siis ajaloost- viimati jooksin sügisjooksu 10 kilomeetrit aastal 2006 ajaga 1:17 (neto 1:14). See on siis 6 aastat tagasi, mil olin umbes 10 kilo kergem ja loomulikult 6 aastat noorem :).
Jooksmine nagu ka rattasõit pole just minu lemmikalad, aga paremaid variante suvel pole, et saaks ka natuke pingutada. Nüüd paar kuud on saanud paar korda nädalas regulaarselt liigutada. Koormus pole olnud just väga suur, pigem seltskond, kes üksteist utsitab ja toetab. Septembris toimus plaanides muutus- treeningud liikusid nädalaalguset nädalalõppu ja ÜKT muutus laupäevaseks kolmetunniseks matkaks. Lisaks, esimese septembri sattumisest laupäevale tekitas minule kahenädalase pausi. See nädal aga läks täie raua eest. Reedel jobutasin töö juures ilusti kuueni ära. Seadsin treeningrrõivas ilusti kohale, kuid siis lõin auto tagaukse lahti ja... suusasaapad olid kodus. Midagi polnud teha. Koju ja jõudsin traditsioonilisele õhtujooksule. Läbitud 3,5 km võttis ikka sääred valusaks ja oli päris vaevaline. Lisaks oli jube külm. Laupäeva hommikul läksin siis "matkale". Kolm kuud olime kord nädalas suusatanud ja korra ÜKT teinud, mis seisnes mõnes terviseraja jooksuringis, jõuharjutustest, võrkpallist ning saalihokist. Peatreener ise oli nö. vigastatud ja tegi kaasa minimaalselt. Laupäeval kogunesime klubi juurde ja hakkasime suuskeppidega sealt minema, läbi järve metsa rahumäe kaudu sütiste metsa. Sealt hakkasime mööda liivast vanaka nõlva üles-alla slaalomit tegema. Ja mitte normaalse kaldenurgaga tõusu mööda, vaid pigem sarnanes see mägironimisega. Rahumäe tee nurgast liikusime nõmme terviseradade poole. Kui jõudsime suusahüppetornini, siis minu reielihased olid nii valusad, et ei suutnud rohkem mööda nõlvu ronida. Seal küsis kaaskannataja, kas ma tahaksin tagasi tulla ning kõhklemata otsustasin tagasi minna. Kuid peatreener, kui väle orav, pani edasi glehni lossi poole. Nüüd kogesin seda legendaarset matka, mis pidi kõige alus olema. Laupäeva õhtul määrisin oma sääre ja reielihaseid valuvaigistava kreemiga ning ei tahtnud mõeldagi pühapäevasele jooksule. Pühapäeva hommikul, kui silmad lahti tegin, olin kindel, et ei lähe. Mõne aja pärast ajas kohviisu mu voodist välja ja üllatus-üllatus liikumine oli täiesti võimalik. Pakkisin asjad ja kreemitasin jalad valuvaigistiga kokku ning asusin starti. Minu esimene eesmärk oli lihtsalt läbida, teine eesmärk läbida pooleteise tunniga. Panin joogivöö ümber ja võtsin taksoraha kaasa :). Start. Leidsin üsna pea omale ette vedama kaks tüdrukut. Nende roosad särgikud olid mul kogu aeg silme ees ja tempo oli sobiv, kuigi tundus, et neil jõudu oli rohkem kui mul, jooksid nad äärmiselt mõistlikult. Tänu neile jooksin end esimesse joogipunkti. Mere äärde jõudes sain mina energiat juurde meretuulest ja lainete nägemisest. Paljud kaeblesid tugeva tuule pärast, kuid minult puhus see kogu väsimuse. Uskumatu, kui oluline meri mulle on...endistviisi. Peatumata liikusin edasi ja leidsin uue vedaja. Tema liikumises ei olnud mitte ühtegi muutust- ei kiirendusi, aeglustusi, sammu lühenemist! Püsisin tema sabas kuni teise joogipunktini. Ta läbis selle täiesti tempot muutmata. Jäin maha, sest pidin jooma. Pikale tänavale keerates oli väike-aimatav tõus, reied hakkasid valutama ja meenusid eilsed mustamäe liivased tõusud. Raske oli. Kaaskannatajad rääkisid, et lõpuni on veel paar kilomeetrit. Ümbruskonnas läks rabelemiseks. Tempot ei tõstnud, sest teadsin, et ei jõua kaks kilomeetrit järjest pingutada. Võtsin eesmärgiks joosta lõpuni ja mitte hakata käima. Tõus kiriku juurde hakkas jälle jalgadele, aga pikendasin sammu, et rutem üles saada. Allamäge minek oli üsna kerge ja samm venis ikka pikemaks ja tekitasin mingi spurdimoodi liikumise. Tundub, et oleks võinud isegi varem natuke kiirendada. Aga tulemusega olen väga rahul, aeg 1:11:57. Sellist aega ei lootnud. Tänusõnad peab ütlema peatreenerile. Selline aeg tekitas täna mõtte, et kui pean edaspidi need nö. "matkad" vastu, siis võib aasta pärast kaaluda isegi poolmaratoni läbimist. Tahan olla suuteline vastupidama ajaliselt rohkem.
