Sellel aastal jääb see viimaseks, kus osaleda. Niisiis sügisene rabajooks Harku metsas, rada ametlikult 6,3 km, kuid pakuktakse, et tegelikult vist ca 5,9 km. Stardimaksuta üritus, kuid igati tasemel teenindusega.
Eile otsustasin, teistkordselt siis, imitatsiooni trenni minna. Peatreeneri asemel oli meie lemmik, nooruke Kristel, kes on alati nii hoolistev ja teda jätkub kõigile :) Seepärast julgesingi minna. Mägede vallutuslik teekond sama, läbi järve metsa- vanakale- ja sealt trummi, ning otsejoones tagasi. Detailidesse ei lasku, aga planeeritud 3 tunni asemel tuli kokku 3 ja pool ning seda oli jalgades päris hästi tunda. Nonii ja pühapäeva hommik algas jälle sellesama dilemmaga: minna või mitteminna. Tegelikult olin ma otsustanud minna igaljuhul. Selleks, et mitte pikalt olesklema jääda, hoidsin ennast hommikul tegevuses: tegin pannkooke, maksin arveid, pesin pesu, triikisin kuni minek. Hommik üllatas ka -1 kraadiga, ja isegi mõned tunnid hiljem starti asudes oli ikkagi kohutavalt külm. Jooks iseenesest oli väga piinarikas. Jalad olid ikka nii rasked ja oli tegu neid üksteise ette tõsta. Ainuke positiivne märk oli see, et stardist minnes seda tavapärast "poomistunnet" hingamises ei tekkinud. Hingata oli kerge ja lahe, aga jalad olid kui tina täis. Lootsin, et mul tekib viimasel distantsi kolmandikul mingi helgem hetk (nagu eelmisel rabajooksul või sügisjooksul) ja suudan kiirendada, aga ei. Viimased meetrid tulid vist roomates... ei mäleta :) Aeg tuli nii 42 minuti kanti. Aga nüüd on reied stabiilselt valusad ja trepist allaminek selge piin.
Aga, lisatud piltidelt on näha, mis meelel! Keldris suusavarustust revideerides tekkis tunne, et tegemist on uunikumidega. Tõsine väljakutse on, et need peaksid vastupidama need paar plaanitavat maratoni...
Juba paar päeva oli tahtmine piparkookide järele. Eile õhtul segasin taigna ja täna lõunal küpsetasin. Mmm, jube head! Mittekunagi ei osta taignat enam poest...
