Klassika nühkimine jäisel ja olematul rajal hakkab ikka nii vastu kui veel olla saab. Aga peab! Samuti kõigub õhutemperatuur selliselt, et nõuab igapäevast ümbermäärimist, mis käib lihtsalt ülejõu. Endistviisi on mul klassikakepid puudu. Kasutada olevad kepid on 3 cm pikemad ja need väsitavad käed jubedalt ära. Üldse on viimased 10 päeva olnud nii kurnavad kõikide palavikus haigetest, põetamisest ja treeningutest, et parema meelega oleks ...
Kati eestvõtmisel sai regatud Kõrvemaa vabatehnikasõidu lühikesele distantsile juba jõulude ajal. Nädal enne kimbutas mind kerge haigusevimm, millele sain õigeajal jaole (ehk). Väga tugev tunne ikka ei olnud ja kahtlesin veel reedelgi, kas ikka lähen. Et teda mitte alt vedada, lubasin igaljuhul kaasa minna. Mina sõitsin viimati Kõrvemaa rada aastal 2011 ja vahepeal pole ma isegi mitte niisama seal käinud. Sellest ajast mäletan kohutavaid kannatusi, hirmsaid laskumisi ja raskeid tõuse. Lisaks olid mul kasutada esimest korda 10 cm pikemad ja ülihästi määritud suusad. Samuti, ei võtnud ma elus esimest korda joogipudelit kaasa. Kati tuli laupäeva hommikul suht vara mu juurest läbi ja kohale jõudsime rohkem kui tund varem, aga kogu aeg läks lobisemise peale ära ning sooja me teha ei jõudnudki. Lubasin asjatut rabelemist vältida ja sõita suht mõistlikult. Pean tõdema, et ma pole elus veel ühtegi suusasõitu nii nautinud, kui seekord. See oli üllatus ka mulle, sest ma olen siiani ikka suht laibaks sõitnud ennast. Suusad olid ülemõistuse head- stabiilsed, hea juhitavusega, hästi määritud. Oleks võinud ise natuke targemalt sõita, mitte teistel sabas jõlkuda (nagu mul kombeks), sest tõusudel jäin taha toppama, kui esimene seisma jäi ning laskumistel tuli pidurdada kuna libisesin lihtsalt selga. Või on vahepeal Kõrvemaa künkad väiksemaks jäänud :)
Aga lootus teeb haiget ja järgnevad nädalad on kõike muud kui kerged!
