08 veebruar 2009

Viis päeva hiljem- jälle Pannjärvel!


Minul ei ole mõtet küsida kaasmaalastest klassikute kombel:"Mis toimus Alutaguse maratonil?" , sest midagi ei toimunud. See, et ma sõitsin enda jaoks täiesti normaalse aja, olin ma lõpuprotokollis tagant poolt kolmas. Maratonidel on minu arust normaalsel harrastajal üsna tubli tulemus, kui sõidetakse tempos 10 km/tunnis (eriti klassikatehnikas), kuid Estoloppeti sarjas pole harrastus suusatamisega küll midagi pistmist. Sellised tulemused nõuavad ikka pidevat ja ennastunustavat treenimist. Ja kas ka korraldus on igakord nii kehva (vastupidiselt foorumitele, kus kiidetakse taevani)? Kontrollaeg on 6 tundi, aga neljandal tunnil oli toitlustamine juba lõppenud. Lisaks sellele sõitis viimasel 5 kilomeetril, minu kannul kogu aeg korraldaja mootorsaanil, kes järjepidevalt üritas mind katkestajate leeri sundida, küsimusega: "Ega te loobuda ei taha, kas te ikka jõuate?" Need kümmekond inimest kes minust tagapool olid, järelikult sellele töötlemisele vastu ei pidanud, sest lõpetajate seas neid polnud. Mõtlesin, et põhimõtte pärast ma mingil Estoloppeti sõidul need kuus tundi viidan rajal ära ja vaatame kas ikka korraldus, ning supiköök toimivad. Kuid selleks, et mitte liiga teha nüüd TP-de seltskonnale, siis nemad olid tasemel. Kõik olid rõõmsatujulised, abivalmid ja ergutavad. Indrekul õnnestus isegi saada Jägermeistrit ja Vana Tallinnat, et rajal minuga koos vähe lõbusam oleks. Rosin sellel üritusel oli toetajatele mõeldud saun. Sauna jõudes olime me ainukesed külastajad. Mõelda vaid- soome saun, aurusaun, bassein! Vesi tegi tuju rõõmsamaks ja meele optimistlikumaks.

Selle maratoni märksõnaks olid siis:


  • Head lumeolud- lund oli, kuid rada jäine, nii et uiskudega oleks kiiremini saanud;

  • Ilm ja värske lumi, mistõttu panime 25 % ulatuses määrimisega puusse. Libises hästi, kuid pidamine töötas vaid jäljes, kus oli värskelt sadanud lumi. Kuid sellist värske lume jälge 500-ndana tulles ei olnud enam nii lihtne leida;

  • Väga hea maratoniettevalmistus :), mis minu puhul on vist koos selle suusasõidga ca 100 km ringis ja 2-3 treeningtunniga nädalas, mis sisaldab ka kõike muud, kui suusatamist;

  • Hästi ja põhjalikult planeeritud väljasõit- see tähendab, et vahetusriiete koti pakkisin ilusasti kaasa, aga ei taibanud panna autosse oma flooridel-pulbritel-kliistritel jt. mendelejevi tabelil põhinevat elementide määrdekarpi. Rääkimata sellest, et üks topsik oleks võinud ka rajal kaasas olla;

  • Hea laskuja- ca 5 km enne lõppu avaldas Indrek imestust, et ma nii heaks laskujaks olen saanud. Järgnevalt tuli kohe üks kurviga allasõit, kus täiehooga kurvist väljudes, prantsatasin ma maoli juba eelneva 500 suusataja poolt kuhjatud vallidesse. Õnneks ei kukkunud ma oma haige vasakupõlve peale, vaid sain täiega obaduse kõhupiirkonda. Rasketest kehavigastustest päästis mind kõhupiirkonna päästevest, mis on säilinud tänu vähestele rasvapõletustreeningutele. Ning kuna jämesooles ei olnud juba toimunud pikka aega mingit seedimisprotsessi, siis kukkumise tõttu tekkinud deformatsiooni tõttu tundsin paari valupistet ning seejärel jätkasin.

Ajaloo tarbeks kirjutan eestlase kohta oma häbiväärselt kehva tulemuse ka; 4:13:38,3, mis andis mulle naiste arvestuses 14. koha, mis oli ühtlasi ka viimane, ning üldarvestuses tagant poolt kolmas, numbriliselt 403. koht. Kuna kehva suusa ettevalmistamise tõttu otsustas Indrek minuga koos sõita ja tuju üleval hoida, töötlesin ma teda niipalju, et ta seekord oli nõus lõpetades isegi kaotama.


Kommentaare ei ole: