22 veebruar 2010

Kõik oli super!

Niisiis alustame nädala algusest. Treeningplaani jälgimine lõppes minul reie lähendajalihase venitusega, nagu seda juba eelmises postituses mainisin. Selletõttu jäi minu pühapäevane pikk nö "Veerpalu tühjendussõit" tegemata. Üritasin seda teha teisipäeval, kuid peale 18 kilomeetrit läks valu päris suureks ja jätsin pooleli. Otsustasin rohkem mitte suusatada. Et mitte päris tegevuseta passida läksin neljapäeval üle pika aja taas basseini. See oli rohkem hingele ja tõdesin, et oskan ujuda küll. Mõnus, kroolisin 45 minutit. Ja siis saabus reede ja ilm pööras ära. Päris hulluks läks laupäeval ja õue minekust ei tahtnud üldse mõeldagi. Tegemata jäi üks ülioluline asi, nimelt kostüümiproov. Pidin valima riietuse, mis võimaldaks suusatada temperatuuril -10, pidama tuult ja vajadusel ka lumesadu. Varasematel aastatel ma sellistes tingimustes maratone pole sõitnud ja kogemus puudus. Kõige rohkem pelgasin temperatuuri ja kogu see riietuse valik oli üks suur küsimärk. Seega, kui laupäeva õhtul Tartu poole hakkasin liikuma, viskasin kogu oma spordiriietuse varustuse kotti. Tartusse jõudes, kell üksteist õhtul oli ilm kohutavalt tuisune ja külm. ...
Edasi oli kõik super. Magasin hästi. Varahommikul pigistasin suure kausitäie kaerahelbeputru moosiga. Õigeaegselt jõudsime Elvasse ja sealt edasi bussiga Otepääle. Tunniga jõudsin ilusti riided vahetatud, koti pakitud ja täpselt 3 minutit enne starti oma alasse. Ja see mida ma kõige rohkem kartsin, saigi tõeks. Nii kui suusatama sai hakatud, hakkas mul tohutult palav. Teispoole teed jõudes pidin hakkama riietuma. Võtsin jaki, kinnitasin uuesti numbri, vahetasin kindad ja kui edasi sai mindud, olin jäänud vist päris viimaseks. Sealt oli väga raske motivatsiooni leida. Lisaks sellele oli kogu mu lihaskond täiesti kange ja keeldus liikumast. Peas ringles hamletlik fraas "olla või mitte olla". Ja nii nagu teistelgi, oli libisemine kohutav. Allamäge tuli ka suusatada ja see röövis veel viimasegi energia. Nii ma siis astusin 1.TP-ni ja jõudsin sinna veel kontrollaja sees. Olin 100% kindel, et seekord ma seda maratoni ei lõpeta. Matul otsustasin, et päevakilometraaziks on 12 km liiga vähe, et astun vähemat 2.TP-ni. Vahepeal aga jõudsin kuidagi märkamatult Harimäe torni juurde ja edasi oli puhas rõõm- pikk laskumine. Tuul tegi silmad vesiseks, ripsmed jäässe ja kõrvalestad tuliseks. Peale seda läks justkui veri keema ja liikumine kergemaks. Tempo hakkas tõusma ja seda tasapisi kuni lõpuni. Pärastpoole hakkas liikumine juba suusatamise moodi välja paistma. Elvasse jõudes olin rahul, et suutsin "surnud punktist" üle saada, jätkata ja lõpetada oma teise 63 kilomeetri pikkuse Tartu Maratoni. Kuigi hullult kaua läks aega. Ja riietusruum oli sel aastal ka mõnusalt soe, et ei pidanudki pingviini mängima, nagu eelmisel aastal.
Mida seekord õppisin:
1. Testi kindlasti enne riietust, et leida sobiv ja optimaalne vastavalt ilmastikule.
2. Soeta sobiv joogitopsik, et juua saaks peatumata. Termoskott ei ole selleks sobiv.
3. Tee enne vähemalt üks start, et keha harjuks koormusega. Võimalusel stardiga hommikul kell 9. Nädal enne avatud rada peaks olema üsnagi sobiv (kui see vaid toimuks Tallinnale lähedamal).
4. Treeni (või vähemalt liigu) regulaarselt.
Ja endale lohutuseks veel. Võitjate aeg oli sel aastal ka kehvem. Kui proportsionaalselt see arvestada minu eelmise aasta ajale otsa, siis tulemus olekski see, mis ta sel aastal on.
Aga, tegelikult olen ikka nõrk.
Ilusat talve jätku!

Kommentaare ei ole: