Annan teada, et 283 kilomeetrit on mul tänasega suusatatud. Tõsise harrastajate jaoks on seda vähe, minu jaoks päris palju. Varasematel aastatel pole ma sellist kilometraazi enne maratoni sõitma minnes läbinud. Ja ausalt öeldes, ma ei teagi kas see on hea või mitte. "Lambist peale minnes" oli kuidagi kergem ja muretum. Ei teadnud oma võimeid ja nende tunnetamine andis optimismi ja energiat juurde. Nüüd aga juurdlen päris palju, et kas ikka tasub ja kas jõuan sõita. Ja eriti ei viitsi ka enam kannatada. Igaljuhul, mingil hetkel paar nädalat tagasi, ma tundsin, et ei jõua enam. Siis koostas Indrek mulle treeninplaani neljaks nädalaks, kuni Tartu Maratonini (kuu aega oli jäänud). Esimene nädal nägi ette suusatamist pulsitsoonidel 125-135. Nii ma siis enamus aega seal metsa all sõna otseses mõttes seisin. Oli väga naljakas, aga tõesti, see mis ma seal tegin ei sarnanenud suusatamisele aga sellegipoolest olid suusad jalas ja kepid käes. Parim osa oli sel nädalal jõutreening, kuhu ma sattusin peale aastast pausi. BodyPump võttis mul mõnusalt lihased valusaks ja pingutus oli nauding. Teisel nädalal tuli hakata distantsi pikendama, ning pulsitsoon jäi valdavalt samaks, mistõttu oli üsna raske -20 kraadiga rohkem kui poolteist tundi metsa all veeta (ja ikka peaaegu seistes). Õnneks tuli teha mõned paaristõuke harjutused, mistõttu sai ka sooja.
Sel nädalal sai juba ka nagu suusatatud. Puhkust tuleb rohkem ja distantsid ning treeningaeg venivad pikemaks. Ja jäänud on veel kõigest kaks nädalat. See eelnev jutt on nüüd märksõnaga "võitle" sarjast, kuid mõttes vasardab koguaeg, et "põgene". Mida rohkem ma nö. treenin, seda rohkem jõuab mulle kohale, et tegevusprotsess peab olema pidev ja korrapärane. Ma olen tuhandeid kordi omale etteheiteid teinud, et ma suvel mitte midagi ei teinud ja otseloomulikult lubanud korralikuks hakata. Seepärast mõtlengi, et oleks tark otsus loobuda. Aga aasta tagasi kirjutasin, et "mõistlikud otsused pole just minu ala"
Laupäeval algas ka Helenal võistlushooaeg. Oli üsnagi emotsionaalne päev. Oli sahmerdamist, unustamisi, kukkumist, pisaraid ja õnnestumisi. Mulle ei meeldi emotsioonid. Need teevad mind ebakindlaks ja närviliseks, ning kurnavad ära. Kokkuvõttes lõppes kolm sõitu 8. , 6. ja 1. kohaga. Väga vastuoluline ja ettearvamatu spordiala. Lisaks kõikidele eelpool mainitud emotsioonidele lisandub veel autojuhi, abilise, psühholoogi, arsti ja manageri/sponsori kohustused. See viimane on veel kõige närvesöövam. Seega, olin täna täiesti oimetu ja pea valutas kohutavalt. Nii et andestage mulle, kellele jätsin vähe tobeda mulje. Keda huvitav, saab sõite vaadata siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar