Tagasivaadates, oli minu esimene WL suusamaraton Tsehhis aastal 2008, üks kõige meeldejäävaim. Kokkulepitud sai see 2008 aasta suvel Tahko MTB ja nii nagu lubasin, organiseerisin elupõlistele harrastussporlastele (super)odava reisi Tsehhi. Otsisin majutuse (kasutades saksa keelt, mida ei valda üldse) 1 kilomeetri kaugusele stardist (kõik teised Eestist olid nii kadedad) ja kauplesin veel majaperemehelt hinna kolmaniku alla, mis muidugi minule läks kalliks maksma, sest ühel hetkel kui selja keerasin pani ta tuuri mu uhiuue peegelkaamera. Aga kuna sel hetkel oli raha küllalt, ei olnud see väga traagiline. Ma ei ole väga harjunud niisama mööblieesemena kaasaskäima, ning otsustasin ise ka rajale minna ja ikka pikale :) Tegin isegi WL passi. See oli aasta, kus suusakilomeetreid jaanuari esimeseks nädalaks vaevalt 50 km kogunes. Startisin kõige viimasest grupist ja ca 40 minutit hiljem kui esimene. Kogenud suusahundid loomulikult mainisid, et esimesed 12 km on ühtlane tõus ja julgustasid, et küll sa vaikselt lähed. No see oli kohutav, sellise tõusunurgaga kus puhkust polnud hetkegi ja nii 12 km järjest. Pidev piinlemine. Mäletan, et mingil hetkel viskas mul üle ja esimeseks eesmärgiks sai sinna üles jõuda. Üles jõudes tulid mulle liidrid vastu... Edasi, laskumistega vaheldumisi sai märkamatult 25 km läbi ja see oli hetk, millest mulle piisas. Tahtsin katkestada ja nõudsin bussi. Sellest ei teadnud keegi midagi, sest olin vist peaaegu viimane. Ja siis jõudis mulle kohale, et valikut pole. Oled võõras riigis, täiesti tundmatus metsas, mägede vahel- kurat teab kus ja minna pole omapead kuhugi. Järelikult ainuke pääsemine on minna mööda etteantud rada... mis kõigi eelduste kohaselt pidi staadionile tagasi minema. Ja edasised 25 km möödusid peaaegu koomas- hirmunult, et jõuda tagasi alguspunkti. Viimased kilomeetrid pusisime koos venelannaga, kes päästis mind viimaseks jäämast, kuna startis minust varem. Tagasi jõudes oli juba hämar. Selle kilomeetri majani tuikusin kui zombi. Vastu võeti mind kui olümpiavõitjat shampusega ja räägiti terve õhtu, et kahe tunniga sõitjaid on palju, aga kuus tundi rajal vastu pidada on suur kunst... Ma olin nii väsinud, et ei saanud terve öö magada. 50 km aeg oli 6:28.
Poolteistkuud hiljem sama kambaga Finlandiahiihtole. Hoopis teistmoodi profiil, kuid 50 km aeg enam -vähem sama 6:19, aga seal ma enam viimane polnud, kuid ikkagi viimases kolmandikus.
Aasta 2009 üritasin asja sihipärasemaks ajada. Minu esimene täispikk tartu maraton, aeg 7:05. Enne seda suutsin kilomeetreid läbi suusatada ca 200. Polnud just palju, aga suvine põhi oli üsna hea. Nädal hiljem läksin üksi taas Finlandiale, aeg 5:30. Mulle see rada meeldib. Lahedad laskumised ja mõnusad künkad, ning loomulikult suusahüppetorn minnes-tulles...
Aasta 2010 organiseerisin Itaaliasse mineku, Marcialongale. Ikka ise ka. Ja siis... . Vihaga, müüsin oma lennukipileti ja stardikoha nädalaga. Teised jäid reisiga rahule. Veebruarikuiseks tartu maratoniks olin kogunud kilomeetreid ca 350, kuid tulemus kehvem 7:54. Edasi ongi kõik allamäge läinud. 2011 kogusin kilomeetreid tartuni ka ca 360, kuid siis hüppas vaim alt ja ettekäändeks toodud kõva pakase tõttu müüsin stardikoha.
Kokkuvõtteks, läbitud kilomeetrid niivõrd -kuivõrd ei loe. Peab olema motivatsioon ja rahulolu. Aga, ma tahan ikkagi jätkata seda WL sarja ja alustan tasapisi uuesti. Eesmärke ei tee, tohutuid kilomeetreid ei läbi, alustan taas 31 km distantsist. Ja niikaua, kui tahan õhtuti ja vabadel päevadel suusatama minna, on kõik korras.
